Esiteks on olemas toitesüsteem, mis tagab stabiilse ja juhitava väljundvõimsuse kogu keevitusprotsessi vältel, olles plasmakaare genereerimise energiaaluseks.
Teiseks on plasmakaare genereerimise süsteem, mis koosneb peamiselt keevituspõletist, volframelektroodist ja düüsist. Keevituspõleti on põhikomponent, mis genereerib ja stabiliseerib plasmakaare. Volframelektrood toimib katoodina, süüdates kaare. Düüs surub kaare mehaaniliselt kokku, moodustades suure -energiatihedusega- plasmakaare.
Kolmandaks on pulbri etteandesüsteem, mis koosneb pulbrimahutist, pulbrisööturist ja pulbri etteandetorustikust. See vastutab sulamipulbri täpse ja ühtlase toimetamise eest keevituspõleti leegi või otse tooriku pinnale. Pulbri etteandmise täpsus ja stabiilsus mõjutavad otseselt keeviskihi kvaliteeti.
Neljandaks on jahutussüsteem. Kuna plasmakaar tekitab äärmiselt kõrgeid temperatuure, kasutatakse kriitiliste komponentide, näiteks keevituspõleti, sundjahutamiseks vesijahutussüsteemi, mis tagab seadmete pideva ja stabiilse töö.
Viiendaks on juhtimissüsteem. Kaasaegsetes plasmakattega keevitusseadmetes kasutatakse juhtimiseks tavaliselt programmeeritavaid loogikakontrollereid (PLC) või tööstuslikke arvuteid, mis võimaldavad täpselt seadistada ja automatiseerida arvukaid protsessiparameetreid, nagu keevitusvool, pulbri etteandekiirus, gaasi voolukiirus ja keevituskiirus.
Lõpuks on olemas mehaaniline liikumissüsteem, mis võib ulatuda lihtsast kahe{0}}teljelisest ristkelgust kuni keeruka kuue-teljelise robotini. Selle ülesanne on täpselt juhtida keevituspõleti ja tooriku suhtelist liikumist vastavalt eelseadistatud trajektoorile, viies sellega lõpule keerukate kujundite katmise.